Energia salvestamise teel kahvel

Oleme harjunud energia salvestamise rekordiliste aastatega ja 2024 polnud erand. Tootja Tesla kasutas 31,4 GWh, mis on 213% rohkem kui 2023. aastal, ja turu-uuringute pakkuja Bloomberg New Energy Finance tõstis oma prognoosi kaks korda, ennustades aasta lõpuks 2030. aastaks peaaegu 2,4 TWh akuenergia salvestamist. See on tõenäoliselt alahinnang.

Positiivseid tagasisideahelaid ja eksponentsiaalset kasvu on kurikuulsalt raske ennustada. Inimesed ei ole eksponentide töötlemiseks hästi ette valmistatud. 2019. aastal andis pumphüdroakumulaator (PHS) 90% ülemaailmsest energiasalvestusvõimsusest (mõõdetuna gigavattides), kuid akud peaksid selle 2025. aastaks ületama ja sellega seotud energiasalvestusvõimsus gigavatt-tundides 2030. aastaks ületama.

Akud on tehnoloogia, mitte kütus, ja nende hinnalanguse „õppimiskiirus“ sarnaneb pigem päikeseenergiaseadmete pooljuhtide kui traditsiooniliste energiavarade omaga. RMI mõttekoja teadlaste sõnul on akuelementide hind viimastel aastakümnetel langenud umbes 29% iga turu kahekordistumise kohta.

Tootmisse on jõudnud uue põlvkonna „3xx Ah” liitiumferrofosfaat (LFP) akud – 305 Ah, 306 Ah, 314 Ah, 320 Ah –, mis pakuvad suuremat energiatihedust ja madalamaid ühikkulusid kui 280 Ah akud. Sarnase prismakujulise vormiteguri tõttu vajasid need minimaalset tootmisliini ümberkonfigureerimist.

Oodatust aeglasem elektriautode (EV) nõudlus on põhjustanud ülepakkumise, mis on veelgi langetanud akude tooraine hindu ja sütitanud tiheda hinnakonkurentsi. 2024. aastal langes energiasalvestussüsteemide (ESS) keskmine hind 40%, ulatudes 165 dollarini kWh kohta, mis on rekordiline langus. Hiina kulud on oluliselt madalamad, kuna 16 GWh PowerChina pakkumismenetluses olid ESS-i hinnad keskmiselt66,3 dollarit kWh kohta 2024. aasta detsembris.

Pikaajaline hüppeline liikumine

Langevad elementide hinnad toovad ebaproportsionaalselt kasu pikemaajalistele energiasalvestussüsteemidele. Need projektid, mille elementide hinnakomponendid on kõrgemad, muutuvad elujõuliseks oodatust kiiremini, seega pikemaajalise salvestusega kohad hüppavad Ameerika Ühendriikides ja Austraalias võrgu sageduse reguleerimiseks ja koormuse nihutamiseks ühe- kuni kahetunniseid akusid.

Näiteks Saudi Araabia Punase mere projektis asub nüüd „maailma suurim mikrovõrk” – 400 MW päikeseenergia ja 225 MW/1,3 GWh akutoitel põhinev energiasalvestussüsteem (BESS).

Saudi Araabial on töös, ehituses või pakkumismenetluses 33,5 GWh akusid – kõik nelja- kuni viietunnise salvestusajaga – ja veel 34 GWh on plaanis oma Vision 2030 energiastrateegia raames. See võib Saudi Araabia 2026. aastaks asetada maailma viie suurima energiasalvestusturu hulka. Sarnane dünaamika on tõenäoline kogu Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika (MENA) päikesevööndis, Marokost Araabia Ühendemiraatideni, mis asetab piirkonna puhta energia eksportijaks ja on tänu arenduse kiirusele suuresti prognoosijate tähelepanuta jäetud.

Kohalik ja globaalne

Vaatamata paljulubavatele suundumustele domineerib akude tarneahelates endiselt Hiina. Piirkondlike tarneahelate tugevdamise katsed on olnud konkurentsis suures osas raskustes. Selged näited on Britishvolti kokkuvarisemine Ühendkuningriigis ja Northvolti pankrotiavalduse esitamine Euroopa Liidus. See ei ole peatanud akude tarneahelate alaseid jõupingutusi protektsionistlikumas maailmas.

USA inflatsiooni vähendamise seadus stimuleeris kohalikku BESS-tootmist ja Hiina toodete imporditollimaksude eesmärk on luua töökohti ja vähendada sõltuvust impordist. Need meetmed ohustavad aga elektrivõrgu mastaabis energia salvestamise ja elektrisõidukite aeglasemat kasutuselevõttu kõrgemate lühiajaliste kulude tõttu.

Hiina on vastutasuks väitnudplaankeelata katoodide ja anoodide tootmisseadmete ning liitiumi ekstraheerimis- ja rafineerimistehnoloogia eksport. Isegi kui energiasäästlike ladestuste ja akude tootmine on lokaliseeritud, koonduvad toorained ikkagi Hiinasse, nihutades pudelikaela ülesvoolu.

2025. aastal võib globaalne energia salvestamise turg jaguneda kaheks. Protektsionistlikud turud, nagu Ameerika Ühendriigid, India ja Lähis-Ida ning Põhja-Aafrika, seavad töökohtade loomiseks esikohale kohalikud tarneahelad, samas kui globaalne lõuna keskendub tariifivabale impordile, et edendada taskukohasust ja majanduskasvu.

See dünaamika kajastab ajaloolisi globaliseerumisdebatte, näiteks 19. sajandi viljaseadusi. Energia salvestamise sektor seisab silmitsi sarnaste pingetega kaubanduspõhise innovatsiooni ning majandusliku ebavõrdsuse ja töökohtade kadumisega seotud riskide vahel.

Edasine tee

Seega tähistab 2025. aasta energia salvestamise tööstuses uut pöördepunkti. Kuna tehnoloogia areng ja langevad kulud kiirendavad kasutuselevõttu ning toovad kaasa pikemaajalise salvestamise ja 100% taastuvenergiavõrgu teostatavuse, on turud üha enam valmis oma energiamaastikku ümber määratlema. Ülemaailmne võidujooks tarneahela domineerimise pärast rõhutab, et energia salvestamine ei ole enam lihtsalt toetav tehnoloogia, vaid energiasiirde keskne sammas.

Protektsionistliku poliitika poolt õhutatud globaalsete tarneahelate jagunemine tekitab pakiliseid küsimusi energiaalase võrdsuse ja innovatsiooni kohta. Kas lokaliseeritud tootmise edendamine suurendab vastupidavust või aeglustab see edusamme turgudel, mis sõltuvad taskukohasest impordist, ja nihutab lihtsalt „läbimurdepunkti“ veelgi ülesvoolu?

Nendes dünaamikates navigeerimisel on energia salvestamise sektoril potentsiaali teha enamat kui lihtsalt energiamajandus – see võib luua pretsedendi, kuidas tööstusharud saavad tasakaalustada konkurentsi, koostööd ja jätkusuutlikkust globaalsete väljakutsetega silmitsi seistes. Täna tehtud otsused mõjutavad end ka pärast 2025. aastat, kujundades mitte ainult energiasiirdeid, vaid ka laiemat sotsiaalmajanduslikku trajektoori järgnevateks aastakümneteks.